Pidin vaid kuskil väljendama, et Chuck Bass ja Blair Waldorf – greatest love story of all times. Kuigi ei tea, kaua ma seda nautida saan, kuna juba eilsest saadik annab arvuti kõvaketta veateateid. Peale jõule saadan kohe garantiisse, kaua see jamps kestab. Keen üle juba vaikselt selle arvuti pärast, miks pidin võtma selle? 
Aga ei, mis siis ikka. Eksamid on seni veel okeilt läinud, A ja 2 B’d on suutnud mu keskmise 4,33 peale kukutada. Aga noh. Ei vingu. Mis ma siis vahepeal teinud olen? Midagi. Tegelt ka. Midagi. Okei, paar nädalat tagasi oli jõulukarneval. Kuhu ma jõudsin enamvähem olekuga, lahkusin mitte nii enamvähem olekuga, aga neiust, kelle juures me enne sooja tegime, ma parem ei räägigi. Omaette seiklus. Muidugi oli omaette seiklus ka minu kojukõnd, mis võttis VÄHEMALT pool tundi aega (tavaline tee umbes poole lühem). Tundsin end terve tee süüdi seega läks samm veelgi aeglasemaks, et mitte nii ruttu koju jõuda. Muidugi see “pidu” mis siin toimus, oli täiesti omaette klass. Asi kulmineerus sellega, et sain magama alles poole viie paiku, kuigi koju olin jõudnud ligi kolm tundi varem. Nii see elu on. Pärnus on täiesti kohutav ilm. Ainult sajab. Juba vist uputab ka kuskil, aga mis mul sellest. Seni, kuni mina oma korteris kuivaks jään, ei kõiguta mind rannaäär mitte üks põrm. Korteriotsingud on samuti taaskord ja juba täies hoos. Selle käigus suutsime Pärnus kuskil pärapõrgus ära eksida K’ga pimedas. Jõudsime ÜLIsuure maja juurde, mis mulle hirmu peale ajas, sest see oli nagu mingi 800m pikk (no kidding, pärast sain teada) ja seal oli a la 600 korterit. Kuldne kodu ühesõnaga, kahju et sinna sellises olukorras sattusin. Ühesõnaga korter oli okei, kõik oli okei, aga miks ta nii pärapõrgus peab olema? Ma tahaks, et öösel kunagi baarist tulles oleks mu kodutee mulle endale ka selge ja ma ei peaks kuskil põldude peal koperdama. See ei olnud linnast väljas, vaid 15 minti linnakeskusest, aga tundus nagu kuskil maal oleks. Suured rekkad sõitsid mööda Ehitajate teed ja põllud ümberringi ja.. OH kohutav, ma ei taha sellest isegi enam rääkida.
Jõulutunnet ei ole küll, absull. Lund ei ole, kõik on must ja masendav ja ma olen pankrotis, seega on pooled kingitused ostetud, pooled mitte. FML. (Ps. MIKS viskad veateateid, Dellmusike, ma ju tean, et kõvaketas on tuksis??) Aga aastavahetus on varsti. Jee. Pole tunnet sees, taaskord. Y u no snow? Aga eimis, esmaspäeval kotid selga ja Rakvere poole punuma. Enne seda muidugi vanaema juurde. Seega siis võiks öelda, et viimased päevad 2011. aastal siin korteris. Kui tagasi tulen, on juba 2012. Oh, liiga emotional. Ei saa ka süüdistada, kell on 6.46 kolmapäeva hommikul. Üritasin uinuda, kui K pool 6 tööle läks, aga no ei tule und. Mingid lollid mõtted on viimastel päevadel tekkinud ja nüüd ma ei tea, mida teha. Eks küsin targemalt nõu kunagi, kuigi ma tean mis ta ütleb. Oh well. GG ftw. ;D
