Tallinnale väike tiiruke peale tehtud. Vähemalt Kadriorule ja Pirita teele. 
Jalad läbi, aga D hakkas alles nüüd elama. TLÜ’s läks pehmelt öeldes sitasti ja tahaks ära unustada selle, sest noh.. Pole eluski nii häbi olnud ja sain aru, et ma olen päriselt LOLL. Varsti on laupäev ja siis on elu tõeliselt suur ja värviline lill. Nüüd on ainult homne üle elada/läbi teha ja ma saan lõpuks kojuuu
Ühesõnaga tuleb öelda, et elu on lillelisem kui kunagi varem. Muidugi on tumedad pilved ka mu paradiisi kohal now & then, aga üleüldine pilt on siiski positiivne.. Jaa.. jah. Nii ongi. Täna pidi “big day at the gate” olema, aga mul ei ole praegu küll õrna aimugi, mis ja kuidas. Aga noh, see on ju tüüpiline et mina ei tea kunagi mitte midagi. Ja ületunde poole 10ni ei ole ka üldse tore teha. Aga noh.. mis seal ikka. Töö on töö. Koju tahaks ikkagi. Või vähemalt siit ära. Hullu pole midagi, aga lihtsalt. Tahaks.. Tallinnasse juba. Sealt on lühem maa koju.
Eniveis, jah. Tsauplau.
Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama.. True, true.
Mul on niiii SUPER tuju, et ma ei kujuta ette, kust ma selle energialaksu sain. AAA. Just turgatas pähe.. Ma ei ole nädal aega kohvi joonud ja enne jõin suure tassitäie.. Mystery solved, rivitult!
Danza kuduro on teile vaid öelda, kuigi ma ei tea, mis see tähendab.
ELU ON LILL! 
Tipatapa .
Published 24. juuni 2011 by AnnikaKui eelmine kord läks minek pekki, nüüd läks tulek. Päriselt, milline inimene ei mõtle sellele, et Jaanipäevaks lähevad kõik Saaremaale? Ilmselgelt mina. Ostsin Tallinnast siis pileti neljapäeva hommikuks – joppas, sain pmst viimase pileti. Minu jaan möödus siis nii, et jõin pokaali vahuveini, purgi siidrit ja kobisin magama. Teised läksid kuhugi jaanitulele, üks on veel praegugi purjus vist. Eniveis tänan ma jumalat, et D olemas on, muidu oleks ma vist Tallinna bussijaamas maganud. Nüüd siis nii õnnelikult kohal, kui vähegi õnnelik siin olla saab ja vsjo harašo.
Igatahes on nüüd keskkool ka rõõmsalt lõpetatud ja tuleb mõelda, mis edasi saab. Ma ei kukkunud ega koperdanud ega midagi, aktus ja kõik järgnev/eelnev möödus täitsa kenasti. Okei, tööinimene läheb nüüd tipatapa tööle. 
Okei, kleit on seljas ja meik on tehtud ja ootan ärevalt J ja tema issit endale järgi. Lugesin hommikul D blogist seda RG teksti (ei mäleta kuidas ta seda nimetas) ja noh, väike sad moment tuli küll. Kardangi, et pisardan seal aktusel rohkem kui kopika eest. Plis no. Muidugi seda, et ma kardan kukkumisi ja kleidi allavajumisi ja kniksu unustamist. Oh, ma olen põdeja. Tegelt kurb on küll. Sügise poole tekib kindlati mingi tühi tunne, et ei saagi enam hullumajja minna ja kirjanduse ja ajaloo tundides istuda. Kuigi noh. Kaks asja, millest ma vist üldse puudust ei hakka tundma. Eimis, olid toredad 12 aastat, aga kõik saab otsa. Astume ellu !
Nõndaks, läbi suurte ponnistuste kodus. Kell 8 startisime Pädastest, küsin siis praamipileti putka juures, et kas Tallinna buss juba järjekorras. “Jah, sinine minibuss”. Huvitav, kas järjekorras oli ~7 minibussi, millel ühelgi polnud silti? Aga loomulikult. Okei, mõtlesin, et peale praami saan ta peatuses kätte. Trepist ronides kukkus mu suuuur kott alla. Mõtlen, et no mida nüüd.. Mis ikka. Kui juhtub, siis ikka korraga – suur sang läks katki. Praami peal jõudis mulle mingi purjus mees külge lüüa, jõudsin M’ile helistada, et ta mulle Virtsu järgi tuleks ja emale kurta oma rasket elu. Ja nii ma siis kõndisin sadamast paar kilti eemale kuhugi bussipeatusesse ja istusin 2 tundi seal, et M’i oodata. Ei kujuta ette, kui teda poleks olnud, mis ma teinud oleks. Note to self: Järgmine kord Muhult tulles mine Liival peale, siis väldid bussi mitteleidmist. See, kui ma Kuivastus praami ootasin ja bussi ei leidnud, olid tõenäoliselt viimaste aastate kõige jubedamad 10 minutit. Aga kui mandrile jõudsin, siis lohutasin end sellega, et kuidagi ikka saab. Parem kui kuskil saarel olla. Virtsust Tallinna kaudu Rakveresse sain ise sõita. Lõpus oli küll jube uni ja silm ei seletanud, aga pidasin kenasti vastu ja M ka ütles, et pole üldse paha selle kohta, kes esimest korda iseseisvalt sõidab. Transitiga sõitu laupäeval ma ei loe.. Sest.. Noh.. See oli kõike muud, kui normaalne sõit. Ühesõnaga jõudsin kell pool 4 koju, proovisin oma kleiti ja sõin!! ja kobisin magama. Nüüd pohmaka tunne, aga mis sellest, ma olen KODUS. Elu on lill.
Nii. 2 päeva tööl on möödunud ja 45 minuti pärast algab kolmas. (kell on praegu 11). Päevad lähevad imekiiresti. Veidi peale nelja lõunale ja peale 7t juba putka kinni. Eile üks purjus somm ütles, et kui ma tema mõisa (?!) Soomes tööle tulen, ehitab ta mulle suurema putka. Minu digikasse on jõudnud ainult üks pilt ja selle smuugeldasin siis, kui mitte kedagi läheduses polnud ja see on tehtud mu putkast. Tahaksin ikka näidata oma elamist ka, aga ma olen siin nii harva üksi, kui üldse ja koguaeg käib keegi läbi siit. Seega ei hakka lambist pildistama siin. Eks tulevikus vaatab, terve suvi ju ees.
Ps. Olen ikka oma Muhu meha ootel.
Ühesõnaga reis möödus ilusti ja ilusad Bentley’d, mida praamil nägin, tulid ka siia. Seega ärikate värk. Tulek oli ikka suhteliselt suur šokk, ei oodanud üldse midagi sellist. Aga ei, muidu on ilus. Ja ainuke kord, kui suutsin feilida seiklemise ajal, oli see, kui ootasin Tallinnas Kuivastu bussi vales kohas. Kuidagi jäi meelde, et 6 platvorm, tegelt oli 12. Ei tea, kuidas ma küll 6 peale tulin. Igatahes on varsti lennu lõpupidu ja üks peokene veel, seega on naiss, kui lõpuks koju saan. Õnneks hakkab homme töö pihta ja ei ole sellist mõttetut passimist, nagu täna. No muffigi ei ole teha. Bussi ma seekord ära ei kaotanud. Seega kohale jõudsin ilusti, aga tagasisaamisest ei ole mul küll aimugi.
Oipersse, eksam on ka veel ju. Korraks suutsin selle isegi unustada. FML.
Raporteerin ka siis. Päev algas megasitasti ikka. No just ootasin seda pingelangust, aga ei. Lükkame edasi jah. Ja loomulikult siis, kui mina ikka tööl olen, et ma saaksin üle nädala ühte eksamit oodata. Ulme, ma ütlen.
Pakkimine sujub ka vaevaliselt ja tegelt ma ei taha enam üldse minna kuhugi. Uus ja huvitav jah, aga päriselt, mu suurim hirm on, et buss sõidab ilma minuta praamilt minema ja võtab mu megasuure ja raske koti kaasa. Vot ma ei tea, mis ma teeks siis. Muhul ilma oma asjadeta, jaiks. Oleks tore, kui pakkimine sujuks nii:
Millegipärast on olukord selline:
Vot ja nii ongi. Kui kohale jõuan, üritan oma seiklustest rääkida, mis ILMSELGELT olema saavad, sest see poleks ju Annika, kui temaga midagi ei juhtuks. Ja kui joppab, saan ehk uhiuut läpakat millekski targaks kasutada ja veits ümbritsevast pilte teha.
Miskit tarka mul igatahes rohkem öelda ei ole. Tsauplau.
